Pardipere rühm külastas Nukumuuseumi ja -teatrit

14. novembril käis Pardipere rühm Nukumuuseumis ja Nukuteatris projekti „Lasteraamatute vägi keeleõppes“ raames.

                Pardipere rühmaga sõitsime bussiga nr. 19 Hobujaama peatusse. Sealt läksime jalgsi läbi vanalinna Nunne tänavale välja. Lapsed olid sõnakuulelikud ja kõndisid rahulikult kahekaupa teel.

                Jõudnud kohale, võtsime riidest lahti. Olime kõigile kingad kaasa võtnud, aga meil soovitati saapad jalga jätta.

                Kõigepealt sattusime tuppa, kus sai varjuteatrit  teha. See oli väga põnev ja meeldis enamusele lastest. Edasi suundusime ruumi, kus oli palju nuppe seina küljes ja ekraan. Iga laps sai üks kord vajutada. Plõks  tõi mingi pildi või tegevuse ekraanile. Oldi vaimustuses, eriti siis kui nähtavale ilmusid Naksitrallid.

                Nüüd kõndisime läbi ruumist, kus võis silmitseda erinevaid maske. Märkasime, et osa põrandaist olid klaasist. Vaadates sellest läbi jäi mulje sügaviku  kohal kõndimisest ja see tekitas mõnes lapses natuke ärevust ja kilkeid. Igal pool nägime kümneid ja kümneid  nukktegelasi  igasuguses suuruses ja erinevates asendites, küll vitriinides kui ka lihtsalt niisama. Oli neid, kes liigutasid kas suud või silmi ja teisi, kes kogu keha, tuntuid ja tundmatuid.

                Maitsmismeele panid tööle igasugused järeltehtud toiduained, puuviljad jne. Eriti ahvatlevad tundusid tordid ja koogid ning suured sinised viinamarjad. Need nägid tõesti välja nagu päris.

                Suurt huvi pakkus marionettnukk, kelle juhtimist, nööre liigutades, sai samuti proovida.

                Lapsi köitsid geograafiliste kontuuridega pallid. Nende pöörlema panemist nautis peaaegu iga laps.

                Väga suur elevus tekkis Helle Laasi garderoobis. Siin saime võimaluse proovida peakatteid ja üksikuid kostüümide osi ( sabad, käpad jne.)

                Ühe akna taga tegutses tõeline printsess, kes pööras natuke tähelepanu ka meie lastele ja see lõbustas neid väga. Laste silmad lausa põlesid uudishimust.

                Nägime põnevaid laekaid, kus uksed avanesid pärast küsimustele vastamist ja palju muud paeluvat. Leiti enestele tegevust mängunurkades  (geomeetrilised kujundid, klotsid, liiv jne.) ning suurtel treppidel. Laste loovusel polnud piire.

                Peale muuseumit puhkasime natuke, õpetaja Carina tõi meile piletid ja pärast mõningast ootamist ukse taga, saime sisse teatrisaali. Siin toimus etendus „Päikesele külla.“ Lugu oli väga siiras, südamlik ja soe, puudutades väärtuskasvatuse valdkonda, eriti hoolivust. Tegevuse käigus saime tunnetuse, kui tähtis koht on päikesel universumis. Aga kas me seda ikka märkame? Me nägime, kuidas käituvad inimesed lemmikloomadega. Päikesest kassiks muutunu sai mõnuleda armastavas õhkkonnas, mida ta oli nii väga taga igatsenud. Lapsed olid väga liigutatud.

                Kõikidele segadustele seoses päikese kadumisega, tuli  ükskord lõpp, sest päike suundus tagasi sinna, kus oli tema õige koht. Näitlejail õnnestus nappide vahenditega edasi anda palju mõtlemisainet.

                Kogu päeva domineeris hea meeleolu. Igavust ei saanud keegi tunda.

                Saime teada:

·         et muuseum eksisteerib kui võlumaailm,

·         kuidas teater paneb imestama.