Pardipere rühm külastas Eesti Lastekirjandus Keskust

8. dets. külastas Pardipere rühm Eesti Lastekirjandus Keskust.

Kohale sõitsime bussiga nr. 51 ja trammiga nr. 1, ümberistumisega Poska peatuses. 

                Üle ukseläve astusime umbes 9.50 paiku. Pärast riidest lahtivõtmist ootasime natuke ja siis paluti meil minna kolmandale korrusele. Trepp oli käänuline ja lastele põnev. Üleval ootas meid juba sealne perenaine Irma, kes kutsus meid patjadele, diivanile või tugitooli istuma. Tuli välja, et olime sattunud  pööningul asuva Nukitsa mängutuppa. Meist allpool pidi asuma muuseum ja sealt veel allpool raamatukogu ja loodust ning Edgar Valteri loomingut kajastav ruum. 

                Järgnevalt keskendusime keelemängudele, kuna meil oli projekti raames kokkulepitud ka teematund "Mängides lugema!". Kõigepealt näidati meile kahte natuke omapärast kaltsunukku (kehaosad olid pikemad kui tavaliselt) ja siis pidime vastama küsimusele, kas neist saaks tähti moodustada. Arvamus oli kahtlev (ebalev). Aga tädi Irma näitas meile, kuidas see võimalik oleks ja seejärel  pidid lapsed juba ise tähti kujundama hakkama, näit.: tegid tähe M, tähe N jne. Lapsed, isegi nooremad, olid väga tublid. Siis jaotati laiali kõvad karvased pallid. Igaühe peale oli kaks tähte joonistatud. Laps pidi neist valima ühe ja sellega algava sõna nimetama. Jälle tuldi toime. Paar last siiski pelgas esineda. Edasi sai kalamehe ametit proovida. Saanud  kätte õnge, pidi iga laps endale puidust tähekala püüdma, siis minema laua juurde ja otsima sealt oma tähe suurendatud variandi, mis tuli ka ära värvida. Jälle said lapsed kiita sest varsti oli terve rühm ümara laua taga tööhoos.

                Järgmise mängu ajal tuli kuulmist teritada. Mängude juht luges luuletuse ja laps pidi sellega seonduva pildi põrandalt valima. Ja taaskord ei jäänud peaaegu keegi jänni (va. kaks vähese keeleoskusega poissi). Päris viimase mängu ajal tuli jälle salmikest tähele panna ja sellele vastav pilt leida ja omavahel pusleks ühendada.

                Lõpuks saime võimaluse vabaks tegevuseks. Lastele meeldis siin kõik. Sai kiikuda lakke kinnitatud korvtoolis (mõeldud lugemise ajal istumiseks), ronida plastikust hobustele selga jne. Seintele olid kinnitatud suured vineerist väljasaetud hampelmanni stiilis kolm tegelast Oskar Lutsu Nukitsamehest: Nukits, Mõhk ja Tölpa.  Seintele ja lakke oli maalitud loomtegelasi (nimetused juurde kirjutatud). Ja mis kõige vahvam – seal oli ka eide tuba väikese kööginurgaga, kus rippusid vanaaegsed söögiriistad. Olemas oli voodi, kuhu oleks saanud kasvõi sisse pugeda. Pilku püüdsid igasugused riidest kotikesed kõikvõimalike ravimtaimedega. Keset tuba aga seisis pada ilmatu suure kulbiga.

                Põnevat vaatamist oli tõesti palju. Seina ääres riiulitel olid ka lauamängude kuhjad, aga meil jäi aega napiks, et nendega tutvuda. 

Lapsed osalesid mängudes n.-ö. täiega. Tunnetati toimetuleku rahuldust.

                Olime oma laste üle väga uhked.